HOIA END UUDISTEGA KURSIS!

TELLI UUDISKIRI

*väli kohustuslik
Ad

LAIRIBAST

Mis on lairibaühendus?

Lairibaühendus on valguskaablil põhinev andmesideühendus, mille kaudu saab edastada ülikiireid internetiteenuseid, televisiooniteenuseid, telefoniteenuseid ja palju muud.

Valguskaabliühendus on alati piisava läbilaskevõimega ja tulevikukindel. Selle kaudu saab kaasaegseid teenuseid kasutada ka veel aastakümnete pärast.

 

Milleks on vaja lairibaühendust?

Lairibaühendusega ühendatakse maju – nii kodusid, ettevõtteid kui ka asutusi.

Lairibaühendus võimaldab ülikiiret ja stabiilset internetiühendust arvutitele, tahvelarvutitele, kodumasinatele, jms. Ülikiire ühendus on alati olemas sõltumata ilmast või sellest, kui palju on piirkonnas teisi interneti kasutajaid.

Tänu kodu või ettevõtte lairibaühendusele saavad kõik seal viibijad oma nutitelefonid  lülitada maja wifi võrku, millele on võrreldes mobiilvõrguga parem kvaliteet, puuduvad mahupiirangud ning lisatasud.

Lairibaühenduse kaudu jõuab maja kõikidesse teleritesse kvaliteetne televisioon koos sadade telekanalite, saatekava, videolaenutuse, järelvaatamise, salvestamise ja muude lisateenustega.

„Targa maja“ ja turvalahenduse eelduseks on lairibaühenduse olemasolu. See võimaldab majas toimuvat jälgida nii kaamerate kui erinevate andurite ja sensorite abil ning juhtida majas kütte- ja ventilatsioonisüsteeme, valgustust jne.

Õppimine ja hariduse omandamine ei ole tänapäeval enam ilma internetita võimalik. Lairibaühendus võimaldab saada informatsiooni, teha koolitöid, osaleda loengutel ja teha uurimustöid.

Lairibaühendus on saamas väga oluliseks abivahendiks ka sotsiaalteenuste vallas. See võimaldab distantsilt jälgida üksi elavate vanurite heaolu ja tervist ning nendega suhelda. Tänu sellele võivad nad kodus elada ning seal ennast turvaliselt tunda, samal ajal vähenevad nii lähedaste kui riigi kulutused sotsiaalhoolekandele.

 

Ülevaade tänapäeva sidevõrgu arengust ja ülesehitusest

Kuni viimase ajani ehitati sidevõrke (telefonivõrke) peamiselt vaskkaablite baasil. Need olid töökindlad ning neid kasutati juba üle saja aasta. Vaskkaablitel põhinevate võrkude edasiarendamine ei anna enam soovitud tulemusi, kuna füüsikaseadused ei võimalda nende läbilaskevõimalusi enam oluliselt suurendada. Andmete mahud, mida läbi sidevõrkude edastatakse, kasvavad aga meeletu kiirusega. Selleks, et tehnoloogia arengu ja innovatsiooniga kaasas käia, tuleb ehitada uue põlvkonna lairibavõrgud, mis baseeruvad fiiberoptilisel kaablil ehk valguskaablil.

Valguskaabli läbilaskevõime on tänu pidevalt arenevale lasertehnoloogiale teoreetiliselt piiramatu. Juba tänased lasertehnoloogiad võimaldavad võrreldes vaskkaabliga edastada läbi valguskaabli tuhandeid kordi suuremaid andmemahte.

Kuna valguskaabli läbilaskevõime on praktiliselt piiramatu, siis mida lähemale valguskaabel lõpptarbija seadmele on viidud, seda kvaliteetsem on lairibavõrk ning seda kvaliteetsemat teenust lõpptarbija saab.

Kuigi valguskaabel on uue põlvkonna lairibavõrgu alus, on tänapäeval väga paljud lõpptarbija seadmed sellega ühenduses mõne traadita tehnoloogia kaudu. Kodudes, koolides ja kontorites jõuab ühendus lõpptarbija seadmest valguskaablisse läbi majasisese wifi võrgu. Õues saavad mobiiltelefonid ühenduse lairibavõrguga läbi mobiilitehnoloogiate 3G või 4G.

Samasuunaline areng jätkub ka tulevikus. Järjest rohkem ehitatakse välja valguskaablivõrke ning see jõuab järjest lähemale lõpptarbija seadmele. Kõik majad ühendatakse valguskaabliga, et majas olevad seadmed saaksid piiramatut ja kvaliteetset ühendust kasutada. Valguskaabel jõuab ka kõikjale sidemastidesse ja postidesse, et ühendada lairibavõrguga järjest rohkem traadita tehnoloogiate tugijaamu.

 

Uue põlvkonna lairibavõrgu osad

Uue põlvkonna lairibavõrk koosneb tehnoloogiliselt kolmest osast: üleriigiline baasvõrk, piirkondlik baasvõrk ning juurdepääsuvõrk („viimane miil“).

Üleriigiline baasvõrk ühendab linnades ja suuremates keskustes asuvaid piirkondlikke baasvõrke. Üleriigilises baasvõrgus olevad seadmed lubavad transportida ja vahetada infot erinevate lokatsioonide ning erinevate operaatorite vahel. Üleriigilise baasvõrgu külge otse lõpptarbija seadmeid ei ühendata. Kui riigis on mitmel operaatoril olemas üleriigiline baasvõrk, siis on need võrgud tavaliselt paljudes kohtades omavahel ühendatud, et tagada andmesideliiklus erinevate võrkude, operaatorite ja kasutajate vahel.  Üleriigilised baasvõrgud on üles ehitatud valguskaablitel ning tavaliselt dubleerivate ringidena, et tagada piisav läbilaskevõime ja töökindlus: kaabli rikke korral ei katke ühendus, vaid see suunatakse automaatselt ümber.

Piirkondlikud baasvõrgud ühendavad ühes konkreetses piirkonnas, milleks võib olla linn või maapiirkond, juurdepääsuvõrke üleriigilise baasvõrguga. See on vahelüli juurdepääsuvõrgu ja üleriigilise baasvõrgu vahel.

Piirkondlik baasvõrk, ühendab omavahel ka piirkonnas asuvaid võrgusõlmi, võimaldades nende vahel andmesideliiklust. Piirkondlikke baasvõrke on piirkonnas sageli mitmeid. Seda eriti riikides, kus on küll mitmeid operaatoreid, aga kus turg ei ole reguleeritud selliselt, et operaatorid peaksid teineteisele lubama oma baasvõrke kasutada. Sarnaselt üleriigilise baasvõrguga, baseeruvad ka piirkondlikud baasvõrgud valguskaablitel ning on sageli loodud ringidena, et tagada töö ka rikke korral.

Juurdepääsuvõrk ehk „viimane miil“ on kõige lõpptarbija poolsem võrgu osa, mis ühendab tarbija maja ja/või seadmeid lähima piirkondliku baasvõrgu ühenduspunktiga. Juurdepääsuvõrke on erinevatel kandjatel, erineva tehnoloogiaga ning nende läbilaskevõime, kvaliteet, kasutusmugavus, kättesaadavus jms erinevad väga suurelt. Juurdepääsuvõrke võib jaotada kaheks: traadiga võrgud (ehk püsiühendused) ja traadita võrgud.

 

Traadiga juurdepääsuvõrgud

Traadiga võrkudega saab ühendada liikumatuid objekte, ehk ennekõike maju. Kuna kaabel peab füüsiliselt jõudma iga tarbimiskohani, siis on traadiga võrkude jaoks vajalik füüsiline infrastruktuur iga konkreetse majani, mis teeb uute võrkude rajamise kalliks. Püsiühendus võimaldab aga igale lõpptarbijale anda just temale ettenähtud internetimahtu ja kiirust ning see üldjuhul ei sõltu teistest kasutajatest võrgus. Traadiga võrkudel on, võrreldes traadita võrkudega, oluliselt parem kvaliteet, töökindlus ja tööiga ning need ei ole mõjutatud ilmastikunähtustest.

Ajalooliselt on kasutatud peamiseks traadiga telekommunikatsiooni ühenduseks vaskkaablit. See on olnud kasutusel lauatelefonide ühendamiseks üle saja aasta ning interneti tulekuga hakati seda kasutama ka andmeside jaoks. Viimase paari aastakümne jooksul on pidevalt arendatud tehnoloogiaid (xDSL, vectoring, GFast), mis lubavad läbi vaskkaabli rohkem ja kvaliteetsemalt andmeid transportida. Selle tulemusena on vaskkaabli läbilaskevõime mitmekümnekordistunud. Paraku on tänaseks jõudnud areng sinnamaale, kus tulevad vastu loodusseadused ning pikkadel vahemaadel ei ole enam vaskkaabli kaudu andmeedastusvõimekust kasvatada võimalik.

Interneti levikuga seoses võeti kasutusele ka tehnoloogiad, mis võimaldavad kaabeltelevisiooni võrkude (koaksiaalkaabel) kaudu transportida andmeid. Tänu sellele tehnoloogiale tekkis piirkondades, kus oli kaabeltelevisioonivõrk, konkurents ajaloolistele telefoni ettevõtetele. Koaksiaalkaablid on suurema läbilaskevõimega, kui vaskkaablid, aga kaabeltelevisiooni võrk on ülesehituselt kõikide kasutajate vahel jagatud võrk – võrgus saadaolev andmeedastusmaht jagatakse kõikide hetkel võrgus olevate kasutajate vahel. Tänapäeval on küll enamus kaabeltelevisiooni ettevõtted oma võrke ümber ehitanud nii, et jagatud võrk oleks võimalikult väike, näiteks üks kvartal või kortermaja. Seega on tänapäevastel kaabeltelevisiooni võrkudel lahendatud koaksiaalkaabliga peamiselt ainult kvartali või majasisesed võrgud. Kõik majadest väljaspool olevad võrguosad on vahetatud välja valguskaablite vastu. Lisaks on andmeedastus tehnoloogiad (DOCSIS 3) kiiresti arenenud ning tänapäeval pakuvad kaabeltelevisiooni ettevõtted väga häid lairibaühendusi lõpptarbijatele.

Kõige suurema läbilaskevõimega ning kõige kvaliteetsem juurdepääsuvõrk baseerub valguskaablil. Valguskaabli läbilaskevõime piire ei ole täna ette näha, kuna lasertehnoloogia areneb pidevalt edasi ning värviline valgus suudab järjest rohkem informatsiooni transportida. Kuigi valguskaabel on juba väga vana leiutis, ei ole seda ajalooliselt juurdepääsuvõrkude ehituseks kasutatud. Kuni interneti laialdase levikuni, piisas täielikult vaskkaablist. Kuna valguskaabel on praegu ainus kandja, mis suudab sellisel määral informatsiooni transportida nagu täna ja tulevikus vajatakse, on järjest rohkem hakatud kasutama valguskaablit juurdepääsuvõrkudes.

Tänapäeval ehitatakse kõik uued traadiga juurdepääsuvõrgud valguskaabliga. Kõikjal maailmas on hakatud ka olemasolevaid vananenud vaskkaabeleid välja vahetama valguskaablite vastu. See on tohutult suur ja kallis töö. Tulevikus saab valguskaabel  ainsaks traadiga juurepääsuvõrgu kandjaks.

 

Traadita juurdepääsuvõrgud

Traadita juurdepääsuvõrgud on mõeldud peamiselt mobiilsete lõpptarbija seadmete ühendamiseks. Traadita tehnoloogiaga ühendatakse ka maju sellistes kohtades, kuhu infrastruktuuri rajamine traadiga võrgu jaoks ei ole võimalik looduslikel, majanduslikel vms põhjustel.

Traadita juurdepääsuvõrgud ei ole majasisesed wifi või lifi võrgud, bluetooth võrgud, vms, need võrgud on lähisidevõrgud ning need on ise ühendatud internetiga läbi juurdepääsuvõrgu.

Traadita juurdepääsuvõrgu peamine eelis on kasutajamugavus. Lõpptarbija saab seda võrku kasutada ükskõik kus levipiirkonnas ning ta saab seda teha osade tehnoloogiatega ka liikumise pealt. Kindlasti on traadita juurdepääsuvõrgu eelis selle rajamise odavus, kuna ei ole vaja ehitada iga lõpptarbijani füüsilist infrastruktuuri. Samas, kuna traadita tehnoloogiad arenevad pidevalt, siis on vaja seadmeid pidevalt uuendada ja välja vahetada.

Traadita juurdepääsuvõrkude negatiivseks pooleks võrreldes traadiga võrkudega on palju suuremad opereerimiskulud,  lühem tööiga, halvem võrgu läbilaskevõime, kvaliteet ja töökindlus.

Fikseeritud traadita juurdepääsuvõrgud on mõeldud majade ühendamiseks seal, kuhu traadiga võrgu rajamine ei ole võimalik. Kasutusel on mitmed erinevad tehnoloogiad. Mõned tehnoloogiad (Wimax, wifi, CDMA) võimaldavad nn point to multipoint ühendust. Ehk masti küljes on üks tugijaam ning seda saavad kasutada korraga mitmed kasutajad. Selle lahenduse korral jagatakse tugijaama ja kasutajate vahelise ühenduse andmeside maht ära võrdselt kõikide kasutajate vahel ning seetõttu ei saa kellelegi garanteerida konkreetset kiirust. Point to multipoint tehnoloogiate areng ei ole viimastel aegadel olnud enam piisavalt kiire ning kuna nende andmeedastuskiirused ja kvaliteet ei ole sageli enam piisav, siis need on kaotanud oluliselt turuosa mobiilsetele traadita juurdepääsuühendustele.

Mõned tehnoloogiad (raadiolingid) võimaldavad point to point ühendust. Selle lahenduse korral on iga lõpptarbija jaoks mastis ainult temale mõeldud seade ning sellega tagatakse igale lõpptarbijale konkreetne ühendus. Raadiolingid vajavad aga otsenähtavust ning sellepärast võib nende kasutamine metsade ja mägede vahel olla problemaatiline. Kuigi fikseeritud traadita tehnoloogiatega on majade ühendamine võimalik, on see siiski lahendus ainult sinna, kuhu valguskaablit kuidagi vedada ei saa.

Mobiilsed traadita juurdepääsuühendused, ehk mobiilivõrgud  on mõeldud ainult  kaasaskantavate seadmete (mobiiltelefonid, tahvelarvutid jne) ühendamiseks internetiga. Järjest rohkem on nende võrkude kaudu ühenduses ka mitmesugused asjad (Internet of Things, IoT, asjade internet). Mobiilivõrgu tehnoloogiad on pidevas arengus ning võimaldavad järjest paremaid ühendusi. Iga kümne aasta järele tuuakse turule uus mobiilside generatsioon (NMT, 2G, 3G, 4G, 5G). Mobiilivõrkudes on andmeside kandjaks raadiolained. Kuna raadiolaineid mahub õhku ainult piiratud hulgal ilma et need üksteist segama hakkaks, siis on rahvusvaheliselt kokku lepitud, milliseid raadiosagedusi võib kasutada mobiilside jaoks. Kuna andmesidemaht mobiilivõrkudes kasvab väga kiiresti ning järjest lisandub ka kasutajaid, siis teatud aja tagant antakse muude valdkondade (televisioon, satelliitside, radarid, raadioside jms) arvelt mobiilsidele raadiosagedusi juurde, kuid suurte kasutajahulkade ja mahtude korral ei tarvitse sellest piisata. Teine piirav tegur mobiilses juurdepääsuvõrgus on see, et tegemist on jagatud ressursiga: mobiilimastis asuva mobiilse juurdepääsuvõrgu tugijaama andmeedastusmaht jagatakse ära kõikide samaaegsete kasutajate vahel. Selleks, et lõpptarbijatele pakkuda siiski head ühendust, peab ühte tugijaama kasutavate lõpptarbijate arvu vähendama, ehk tuleb ehitada järjest rohkem tugijaamu. Kõikide nende piirangute tõttu ei ole mobiilne internet sobilik tehnoloogia majade ühendamiseks piirkondades, kus on rohkem kasutajaid.

Mobiilside valdkond on üldiselt äriliselt tasuv ja väga konkurentsitihe ning tänu sellele on tagatud selle valdkonna pidev areng ka tulevikus.

Tehnoloogiate võrdlus

LAIRIBAST

Mis on lairibaühendus?

Lairibaühendus on valguskaablil põhinev andmesideühendus, mille kaudu saab edastada ülikiireid internetiteenuseid, televisiooniteenuseid, telefoniteenuseid ja palju muud.

Valguskaabliühendus on alati piisava läbilaskevõimega ja tulevikukindel. Selle kaudu saab kaasaegseid teenuseid kasutada ka veel aastakümnete pärast.

 

Milleks on vaja lairibaühendust?

Lairibaühendusega ühendatakse maju – nii kodusid, ettevõtteid kui ka asutusi.

Lairibaühendus võimaldab ülikiiret ja stabiilset internetiühendust arvutitele, tahvelarvutitele, kodumasinatele, jms. Ülikiire ühendus on alati olemas sõltumata ilmast või sellest, kui palju on piirkonnas teisi interneti kasutajaid.

Tänu kodu või ettevõtte lairibaühendusele saavad kõik seal viibijad oma nutitelefonid  lülitada maja wifi võrku, millele on võrreldes mobiilvõrguga parem kvaliteet, puuduvad mahupiirangud ning lisatasud.

Lairibaühenduse kaudu jõuab maja kõikidesse teleritesse kvaliteetne televisioon koos sadade telekanalite, saatekava, videolaenutuse, järelvaatamise, salvestamise ja muude lisateenustega.

„Targa maja“ ja turvalahenduse eelduseks on lairibaühenduse olemasolu. See võimaldab majas toimuvat jälgida nii kaamerate kui erinevate andurite ja sensorite abil ning juhtida majas kütte- ja ventilatsioonisüsteeme, valgustust jne.

Õppimine ja hariduse omandamine ei ole tänapäeval enam ilma internetita võimalik. Lairibaühendus võimaldab saada informatsiooni, teha koolitöid, osaleda loengutel ja teha uurimustöid.

Lairibaühendus on saamas väga oluliseks abivahendiks ka sotsiaalteenuste vallas. See võimaldab distantsilt jälgida üksi elavate vanurite heaolu ja tervist ning nendega suhelda. Tänu sellele võivad nad kodus elada ning seal ennast turvaliselt tunda, samal ajal vähenevad nii lähedaste kui riigi kulutused sotsiaalhoolekandele.

 

Ülevaade tänapäeva sidevõrgu arengust ja ülesehitusest

Kuni viimase ajani ehitati sidevõrke (telefonivõrke) peamiselt vaskkaablite baasil. Need olid töökindlad ning neid kasutati juba üle saja aasta. Vaskkaablitel põhinevate võrkude edasiarendamine ei anna enam soovitud tulemusi, kuna füüsikaseadused ei võimalda nende läbilaskevõimalusi enam oluliselt suurendada. Andmete mahud, mida läbi sidevõrkude edastatakse, kasvavad aga meeletu kiirusega. Selleks, et tehnoloogia arengu ja innovatsiooniga kaasas käia, tuleb ehitada uue põlvkonna lairibavõrgud, mis baseeruvad fiiberoptilisel kaablil ehk valguskaablil.

Valguskaabli läbilaskevõime on tänu pidevalt arenevale lasertehnoloogiale teoreetiliselt piiramatu. Juba tänased lasertehnoloogiad võimaldavad võrreldes vaskkaabliga edastada läbi valguskaabli tuhandeid kordi suuremaid andmemahte.

Kuna valguskaabli läbilaskevõime on praktiliselt piiramatu, siis mida lähemale valguskaabel lõpptarbija seadmele on viidud, seda kvaliteetsem on lairibavõrk ning seda kvaliteetsemat teenust lõpptarbija saab.

Kuigi valguskaabel on uue põlvkonna lairibavõrgu alus, on tänapäeval väga paljud lõpptarbija seadmed sellega ühenduses mõne traadita tehnoloogia kaudu. Kodudes, koolides ja kontorites jõuab ühendus lõpptarbija seadmest valguskaablisse läbi majasisese wifi võrgu. Õues saavad mobiiltelefonid ühenduse lairibavõrguga läbi mobiilitehnoloogiate 3G või 4G.

Samasuunaline areng jätkub ka tulevikus. Järjest rohkem ehitatakse välja valguskaablivõrke ning see jõuab järjest lähemale lõpptarbija seadmele. Kõik majad ühendatakse valguskaabliga, et majas olevad seadmed saaksid piiramatut ja kvaliteetset ühendust kasutada. Valguskaabel jõuab ka kõikjale sidemastidesse ja postidesse, et ühendada lairibavõrguga järjest rohkem traadita tehnoloogiate tugijaamu.

 

Uue põlvkonna lairibavõrgu osad

Uue põlvkonna lairibavõrk koosneb tehnoloogiliselt kolmest osast: üleriigiline baasvõrk, piirkondlik baasvõrk ning juurdepääsuvõrk („viimane miil“).

Üleriigiline baasvõrk ühendab linnades ja suuremates keskustes asuvaid piirkondlikke baasvõrke. Üleriigilises baasvõrgus olevad seadmed lubavad transportida ja vahetada infot erinevate lokatsioonide ning erinevate operaatorite vahel. Üleriigilise baasvõrgu külge otse lõpptarbija seadmeid ei ühendata. Kui riigis on mitmel operaatoril olemas üleriigiline baasvõrk, siis on need võrgud tavaliselt paljudes kohtades omavahel ühendatud, et tagada andmesideliiklus erinevate võrkude, operaatorite ja kasutajate vahel.  Üleriigilised baasvõrgud on üles ehitatud valguskaablitel ning tavaliselt dubleerivate ringidena, et tagada piisav läbilaskevõime ja töökindlus: kaabli rikke korral ei katke ühendus, vaid see suunatakse automaatselt ümber.

Piirkondlikud baasvõrgud ühendavad ühes konkreetses piirkonnas, milleks võib olla linn või maapiirkond, juurdepääsuvõrke üleriigilise baasvõrguga. See on vahelüli juurdepääsuvõrgu ja üleriigilise baasvõrgu vahel.

Piirkondlik baasvõrk, ühendab omavahel ka piirkonnas asuvaid võrgusõlmi, võimaldades nende vahel andmesideliiklust. Piirkondlikke baasvõrke on piirkonnas sageli mitmeid. Seda eriti riikides, kus on küll mitmeid operaatoreid, aga kus turg ei ole reguleeritud selliselt, et operaatorid peaksid teineteisele lubama oma baasvõrke kasutada. Sarnaselt üleriigilise baasvõrguga, baseeruvad ka piirkondlikud baasvõrgud valguskaablitel ning on sageli loodud ringidena, et tagada töö ka rikke korral.

Juurdepääsuvõrk ehk „viimane miil“ on kõige lõpptarbija poolsem võrgu osa, mis ühendab tarbija maja ja/või seadmeid lähima piirkondliku baasvõrgu ühenduspunktiga. Juurdepääsuvõrke on erinevatel kandjatel, erineva tehnoloogiaga ning nende läbilaskevõime, kvaliteet, kasutusmugavus, kättesaadavus jms erinevad väga suurelt. Juurdepääsuvõrke võib jaotada kaheks: traadiga võrgud (ehk püsiühendused) ja traadita võrgud.

 

Traadiga juurdepääsuvõrgud

Traadiga võrkudega saab ühendada liikumatuid objekte, ehk ennekõike maju. Kuna kaabel peab füüsiliselt jõudma iga tarbimiskohani, siis on traadiga võrkude jaoks vajalik füüsiline infrastruktuur iga konkreetse majani, mis teeb uute võrkude rajamise kalliks. Püsiühendus võimaldab aga igale lõpptarbijale anda just temale ettenähtud internetimahtu ja kiirust ning see üldjuhul ei sõltu teistest kasutajatest võrgus. Traadiga võrkudel on, võrreldes traadita võrkudega, oluliselt parem kvaliteet, töökindlus ja tööiga ning need ei ole mõjutatud ilmastikunähtustest.

Ajalooliselt on kasutatud peamiseks traadiga telekommunikatsiooni ühenduseks vaskkaablit. See on olnud kasutusel lauatelefonide ühendamiseks üle saja aasta ning interneti tulekuga hakati seda kasutama ka andmeside jaoks. Viimase paari aastakümne jooksul on pidevalt arendatud tehnoloogiaid (xDSL, vectoring, GFast), mis lubavad läbi vaskkaabli rohkem ja kvaliteetsemalt andmeid transportida. Selle tulemusena on vaskkaabli läbilaskevõime mitmekümnekordistunud. Paraku on tänaseks jõudnud areng sinnamaale, kus tulevad vastu loodusseadused ning pikkadel vahemaadel ei ole enam vaskkaabli kaudu andmeedastusvõimekust kasvatada võimalik.

Interneti levikuga seoses võeti kasutusele ka tehnoloogiad, mis võimaldavad kaabeltelevisiooni võrkude (koaksiaalkaabel) kaudu transportida andmeid. Tänu sellele tehnoloogiale tekkis piirkondades, kus oli kaabeltelevisioonivõrk, konkurents ajaloolistele telefoni ettevõtetele. Koaksiaalkaablid on suurema läbilaskevõimega, kui vaskkaablid, aga kaabeltelevisiooni võrk on ülesehituselt kõikide kasutajate vahel jagatud võrk – võrgus saadaolev andmeedastusmaht jagatakse kõikide hetkel võrgus olevate kasutajate vahel. Tänapäeval on küll enamus kaabeltelevisiooni ettevõtted oma võrke ümber ehitanud nii, et jagatud võrk oleks võimalikult väike, näiteks üks kvartal või kortermaja. Seega on tänapäevastel kaabeltelevisiooni võrkudel lahendatud koaksiaalkaabliga peamiselt ainult kvartali või majasisesed võrgud. Kõik majadest väljaspool olevad võrguosad on vahetatud välja valguskaablite vastu. Lisaks on andmeedastus tehnoloogiad (DOCSIS 3) kiiresti arenenud ning tänapäeval pakuvad kaabeltelevisiooni ettevõtted väga häid lairibaühendusi lõpptarbijatele.

Kõige suurema läbilaskevõimega ning kõige kvaliteetsem juurdepääsuvõrk baseerub valguskaablil. Valguskaabli läbilaskevõime piire ei ole täna ette näha, kuna lasertehnoloogia areneb pidevalt edasi ning värviline valgus suudab järjest rohkem informatsiooni transportida. Kuigi valguskaabel on juba väga vana leiutis, ei ole seda ajalooliselt juurdepääsuvõrkude ehituseks kasutatud. Kuni interneti laialdase levikuni, piisas täielikult vaskkaablist. Kuna valguskaabel on praegu ainus kandja, mis suudab sellisel määral informatsiooni transportida nagu täna ja tulevikus vajatakse, on järjest rohkem hakatud kasutama valguskaablit juurdepääsuvõrkudes.

Tänapäeval ehitatakse kõik uued traadiga juurdepääsuvõrgud valguskaabliga. Kõikjal maailmas on hakatud ka olemasolevaid vananenud vaskkaabeleid välja vahetama valguskaablite vastu. See on tohutult suur ja kallis töö. Tulevikus saab valguskaabel  ainsaks traadiga juurepääsuvõrgu kandjaks.

 

Traadita juurdepääsuvõrgud

Traadita juurdepääsuvõrgud on mõeldud peamiselt mobiilsete lõpptarbija seadmete ühendamiseks. Traadita tehnoloogiaga ühendatakse ka maju sellistes kohtades, kuhu infrastruktuuri rajamine traadiga võrgu jaoks ei ole võimalik looduslikel, majanduslikel vms põhjustel.

Traadita juurdepääsuvõrgud ei ole majasisesed wifi või lifi võrgud, bluetooth võrgud, vms, need võrgud on lähisidevõrgud ning need on ise ühendatud internetiga läbi juurdepääsuvõrgu.

Traadita juurdepääsuvõrgu peamine eelis on kasutajamugavus. Lõpptarbija saab seda võrku kasutada ükskõik kus levipiirkonnas ning ta saab seda teha osade tehnoloogiatega ka liikumise pealt. Kindlasti on traadita juurdepääsuvõrgu eelis selle rajamise odavus, kuna ei ole vaja ehitada iga lõpptarbijani füüsilist infrastruktuuri. Samas, kuna traadita tehnoloogiad arenevad pidevalt, siis on vaja seadmeid pidevalt uuendada ja välja vahetada.

Traadita juurdepääsuvõrkude negatiivseks pooleks võrreldes traadiga võrkudega on palju suuremad opereerimiskulud,  lühem tööiga, halvem võrgu läbilaskevõime, kvaliteet ja töökindlus.

Fikseeritud traadita juurdepääsuvõrgud on mõeldud majade ühendamiseks seal, kuhu traadiga võrgu rajamine ei ole võimalik. Kasutusel on mitmed erinevad tehnoloogiad. Mõned tehnoloogiad (Wimax, wifi, CDMA) võimaldavad nn point to multipoint ühendust. Ehk masti küljes on üks tugijaam ning seda saavad kasutada korraga mitmed kasutajad. Selle lahenduse korral jagatakse tugijaama ja kasutajate vahelise ühenduse andmeside maht ära võrdselt kõikide kasutajate vahel ning seetõttu ei saa kellelegi garanteerida konkreetset kiirust. Point to multipoint tehnoloogiate areng ei ole viimastel aegadel olnud enam piisavalt kiire ning kuna nende andmeedastuskiirused ja kvaliteet ei ole sageli enam piisav, siis need on kaotanud oluliselt turuosa mobiilsetele traadita juurdepääsuühendustele.

Mõned tehnoloogiad (raadiolingid) võimaldavad point to point ühendust. Selle lahenduse korral on iga lõpptarbija jaoks mastis ainult temale mõeldud seade ning sellega tagatakse igale lõpptarbijale konkreetne ühendus. Raadiolingid vajavad aga otsenähtavust ning sellepärast võib nende kasutamine metsade ja mägede vahel olla problemaatiline. Kuigi fikseeritud traadita tehnoloogiatega on majade ühendamine võimalik, on see siiski lahendus ainult sinna, kuhu valguskaablit kuidagi vedada ei saa.

Mobiilsed traadita juurdepääsuühendused, ehk mobiilivõrgud  on mõeldud ainult  kaasaskantavate seadmete (mobiiltelefonid, tahvelarvutid jne) ühendamiseks internetiga. Järjest rohkem on nende võrkude kaudu ühenduses ka mitmesugused asjad (Internet of Things, IoT, asjade internet). Mobiilivõrgu tehnoloogiad on pidevas arengus ning võimaldavad järjest paremaid ühendusi. Iga kümne aasta järele tuuakse turule uus mobiilside generatsioon (NMT, 2G, 3G, 4G, 5G). Mobiilivõrkudes on andmeside kandjaks raadiolained. Kuna raadiolaineid mahub õhku ainult piiratud hulgal ilma et need üksteist segama hakkaks, siis on rahvusvaheliselt kokku lepitud, milliseid raadiosagedusi võib kasutada mobiilside jaoks. Kuna andmesidemaht mobiilivõrkudes kasvab väga kiiresti ning järjest lisandub ka kasutajaid, siis teatud aja tagant antakse muude valdkondade (televisioon, satelliitside, radarid, raadioside jms) arvelt mobiilsidele raadiosagedusi juurde, kuid suurte kasutajahulkade ja mahtude korral ei tarvitse sellest piisata. Teine piirav tegur mobiilses juurdepääsuvõrgus on see, et tegemist on jagatud ressursiga: mobiilimastis asuva mobiilse juurdepääsuvõrgu tugijaama andmeedastusmaht jagatakse ära kõikide samaaegsete kasutajate vahel. Selleks, et lõpptarbijatele pakkuda siiski head ühendust, peab ühte tugijaama kasutavate lõpptarbijate arvu vähendama, ehk tuleb ehitada järjest rohkem tugijaamu. Kõikide nende piirangute tõttu ei ole mobiilne internet sobilik tehnoloogia majade ühendamiseks piirkondades, kus on rohkem kasutajaid.

Mobiilside valdkond on üldiselt äriliselt tasuv ja väga konkurentsitihe ning tänu sellele on tagatud selle valdkonna pidev areng ka tulevikus.

Tehnoloogiate võrdlus

HOIA END UUDISTEGA KURSIS!

TELLI UUDISKIRI

*väli kohustuslik
Ad
Share This